Inimest saab vormida ja täita nagu tühja anumat. Inimesega saab manipuleerida. Ta täitub ideedega, ta võib täituda akulaadijale sarnaselt kasulikuga, ta võib olla armastav ja rõõmus, kuid võib ka olla negatiivne kõige suhtes, vaid enesele mõtlev, hoolimatu, pahatahtlik, üle muretsev.
Sõltuvustes vaevlev tsiviliseeritud maailm kes puu otsa enam tagasi ei roni. Oleme sõltuvad paljudest asjadest. Diagnoosiga sõltuvused: Meedia sõltuvus, alkoholisõltuvus, söögisõltuvus, arvutisõltuvus, narkootikumid, suits. Ometi on kõik olemas. Toit ja peavari ja kommuun. Kas me teeme seda igavusest?
Nitze rohkem kui 100 aastat tagasi kirja pandud mõtted:
Tänapäeval on igal kolmandal inimesel mingi psühhiaatriline diagnoos. Kui rääkida rühmadest siis oli just Hitler see, kes ammutas ideesi Nitzsche väljaannetest, kuid kas siis Nitzsche seda ette nägi, et tema ideed võivad hulluks ajada terve maailma? Sõda on sõgedus ja hullus. Sõjale pidi olema mingi ettekääne. Tegelik põhjus vist oli ikkagi kasuahnus. Maailma jagamine, nende juhtide poolt, nagu parimate söögipalade jagamine – kellele saab siis mis.
Mis siis meid hulluks ajab ja mitte kollektiiviti vaid täitsa üksi olles? Üks uuema aja nähtus—MUL ON IGAV. Kui leida endale meelepärane tegevus, siis ei ole meil igav, kui leida endale isegi oposiitset tegevust meeldivale, siis ei saa meil olla igav. Mõte töötab ja rõõmustab, ta ei genereeri igavust. Kui meeldiv tegevus on mingi sõltuvus, siis on ikkagi midagi korrast ära ja me ei ole eriti õnnelikud. Vähene füüsiline liikumine, mis on teadlaste poolt tõestatud fakt, kui kahjulik meile. Füüsiline tegevus milles pulsi sagedus on kõrgem, kui rahuolekus, kiirendab organite tööd ja on ühtlasi ka tervendav. https://valvekliinik.ee/kasulikku/vahene-fuusiline-liikumine-mojub-inimesele-saatuslikult/
Kiirabisse toodi vend kellel ninast purskus verd. Meie kolleegiga arutlesime seal tema kanderaami kõrval selle üle,et me peaks täitma dokumendid, kuid kas on ikka ratsionaalne ja me noogutasime teineteisele, sest patsient oli kõrval. Siis tuli kolleegile veel idee:“Nad ei võta teda opile (operatsioonile) kui ei ole dokumente“ aga nüüd juba patsient sekkus meie pikale veninud arutelusse:“Anna minna!“.
Selle inimese elu sai päästetud, sest me ei täitnud dokumente aga kui nad ei oleks teda vastu võtnud, ka see oleks võinud juhtuda. Me teeme vahel sellised otsuseid, millele pärast ei oska nime anda ja tulemuseks on surm, on see siis päriselt või ülekantud tähenduseks, kuid see on millegi (kellegi) kurb lõpp. Antroposoofiliselt lähenedes polegi nagu vahet millise valiku tegime-hiljem palume andeks ja mõistame, et see oli ikka vale tegu ja mõtleme sellel kõigele hea lõpu. Kuid maailm oleks vast etem, kui me teeksime paremaid valikuid.