Rembrandt ja Garavaggio ”Õhtusöök Emmauses”

”Ja vaata,kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti nii, et nad teda ei tundnud teda ära. ”(Luuka 24,13-17).

Luuka 24. peatükk annab ülevaate Jeesuse tegevusest peale ülestõusmist. Sisuliselt veedavad jüngrid kogu päeva Jeesusega, kes on surnuist üles tõusnud. Nad vestlevad temaga pikalt sellest, mis tema kohta on üteldud piiblis, neid hämmastab teekäija teadmine neist asjust, kuid nad ei tea kellega on tegemist. Alles õhtustades tunnevad nad tema liigutustest ja leiva murdmisest. Jeesuse välimus ei tule kohe tuttav. Paljudes usundites on peale surma elu ja meid muudetakse – peale surma meie välimus vaimolendina muutub. Piiblist loeme, et Jeesus on ainusündinud Jumala poeg, messias, kes tuli maale meid lunastama ja päästma ja kes ei surnud nagu surelik, vaid tõusis surnuist üles ja läks elavana taevasse. Paljudes teostes on rõhutatud tema välimuse muutumist peale ülestõusmist.

Rembrandt van Rijn (1606-1669)

„Õhtusöök Emmauses“ Loodud 1548.a.

Rembrandti piibliteemade armastus on  läbiv kogu tema loomingus. Teosed  muutuvad  sügavaks ja meditatiivseks tema hilisemas loomes. Kas annab Rembrandti dramaatiline elu piltidele sügavuse? Tema elust lahkuvad abikaasa Saskia ja ning ta kolm last. Sündinud küll kalvinistide peres, kuid tema töid ei saa liigitada ei protestantlikuks, ega isegi mitte baroklikuks. Rembrandti hilisem looming seisab väljaspool liigitusi ja ei sulandu hästi hollandi maalikunsti. Kodanlus, kes ehib oma kodu kunstnike töödega, ei oska  hinnata religioosse sisuga, nägemuslikke pilte. Hollandi maalikunst on kahe jalaga maa peal. Tellijaks on ilmalik ostjaskond. Loomulikult loeti piiblit ja populaarsed olid pildid piibli teemadel, kuid publik ootaks midagi olustikulist ja realistlikku, kus toimuv oleks selge ja nägus. Kui varasemalt näeme Rembrandti töödes emotsioone, värve ja meisterlikust, siis hilisemates kiirgavad tööd salapära ja müstilist jõudu, neis puudub detailiselgus, kuid küllaga on nukrust, lihtsust ja sügavust .”Õhtusöök Emmauses” on hilisema loome töö.

Kujutatud on Jeesust koos Jüngritega ilmununa neile Emmauses. Jüngrid on õhtustamas koos Jeesusega ja ta murrab leiba. See on on selguse hetk. Pildil mõjus võbelev valgus, mis langeb kusagilt ülalt, ja mässib kõik enesesse. Kas on tegemist pirru valgusega või on see küünal kusagil, kuid see paljastab loost just nii palju kui vaja. Ubisev valgus on maalinud seinale kerged figuuride varjud. Suurem osa pildist on täidetud ebamäärase ruumiga. Tekib küsimus: ”Milleks need kõledad igavad seinad?” Kristuse selja taga on avar ja kõle ruum: sügav nišš, massiivsed kiviseinad annavad pildile rahuliku majesteetliku ilme, ühtlasi annab see sügavust ja ruumi sõnumile.  Rahulikult saame vaadata, kes pildil on ja mida nad seal teevad ning meie silm ei ole kimpus ülearuse  informatsiooniga, sest interjööri rohkem polegi. Teose üldmeeleolu on harras ja nukker.

Rembrandti töös ei ole selgeid värvitoone, ega ka detailid välja joonistatud, kogu töö jätab muinasjutulise ja meditatiiv se ilme. Kogu koloriit on  pruunikas ega mängigi kontrastidel, mida enamik kunstnike nii väga armastab, et pilt oleks efektne. Tundub nagu ei tunneks Rembrandt üldse värve. Hoolimata sellest mõjub pilt sügavuti ja meditatiivselt, pannes meid mõtlema igavikulistele asjadele. Selles pruunis sogasuses on vajalik esile toodud. On näha äratundmishetk: Jeesus murrab midagi, kuid see on vaid hoomatav. See toob sähvatuse ka kurbade Jüngrite olemusse, sest tuttav on liigutus leivamurdmisel. Jüngrite esmane  ahhetus – see on Jeesus, kes tuli vaid korraks kinnitama, et kõik oli tõsi, mis ta oli ütelnud. Jeesus on selguse mõttes ümbritsetud helendava nimbusega ja tema näol on pühaku ilme, sest nii ei teki kaheli mõtlemist – see on täpselt ikka just see stseen Emmauses.  Pildil on Madalmaadele omast lihtsust, diskreetsust ja rahu. Teisalt jälle ei pea  hollandlased seda Rembrandti lumma siiski omaks. Keegi jüngreist seab käsi palveiks või lööb ta neid imestusest kokku, teine on haaranud lauast:“Ega ometi Jeesus!”. Jüngrite poosid on arvestades sündmust, minimalistlikus ja detailitäpsus ei ole siin oluline. Toidutooja ei tundu imestavat, järelikult on ta keegi, kes ei tea Jeesusest veel midagi. Heledal laudlinal on leib Jumala poja käes vaevumärgatav.  Tegelaskond on tagasihoidlikus rõivastuses mille materjal ei sära ega kiiska. Kogu koloriit on mähkunud Rembrandtliku sfumatosse. Oleks nagu  mittematerjaalne energia, mille moodustab see hämar valgus ja kunstniku loodud aura, milles kujundid on vaevumärgatavad. Pea märkamatult läheb figuur üle pinnaks. Siin ei ole ka barokile iseloomuliku möllu, spiraalsust ja joviaalsust. Pilt mõjub veenvalt, me usume neid sügavalt inimlike tegelasi. Tegelikult on pilt mõtlik-nukker, sest me ei näe Jeesust enam ilmselt oma maisel teel, me vaid teame, et ta on meiega, kui me temasse usume. Rembrandti pilt on pealtnäha ääretult lihtne, kobrutava värvikihi all on sisekaemuslik rahu. Madalmaade kontekstis peeti seda liiga arusaamatuks, kuid tänapäeval on see haruldane, hinnatud teos oma süviti  käsitluse ja hardusega.

Me ei saa öelda, et Rembrandt oleks oma teose loomisel kellestki mõjutatud, sest nii omapärane on see, kuid loomulikult on ta tuttav nii Caravaggio ja ka teiste suurmeistrite loomega.Tema tööd on areng omas suunas läbi enese.

Michelangelo Caravaggio (1571-1610)

”Õhtusöök Emmauses” Loodud 1606

Caravaggio lakaluugivalguse ja otse lõuendile maalimine ilma alusjooniseid kasutamata, loob murrangu kogu kunstiloomes. Hoolimata häbematult piiril oleva naturalismi kasutamisest, siiski on ta pildid nõutud, kuid panevad publiku päid vangutama – kas see kõik on ikkagi küllalt religioosne, et kas ta mitte ei ole oma uuendusvaimus reetnud katolike põhimõtteid ja kas see äkki ongi üks järjekordne õige usu salgamine. Meie vaadeldav pilt on sügavalt religioosse sisuga, kuid nii naturalistlikus võtmes. et tekib küsimus: ”Püha Isa! Mis Teie sellest tööst arvate?”. Võite arvata, et vastus ei pruugi olla pilti jaatav.

Maal  pühast stseenist, sellisel kujul, on paljudele pisut liig. Puruks muljutud leib tundub olevat keskseim tegelane selles loos ja Jeesus on juba ära tuntud, ilmselt jõudis jünger ehmatusest püstigi tõusta, ta hoiab nüüdki veel lauast. Jumalapoeg selgitab pikalt ja ilmselt ka piltlikult, hoides isegi näppu ülal, olnust ja tulevast. Selline Jeesus on lõuna temperamendile arusaadavam. Keskendumine on tegelastel, kes mõjuvad kui karakternäitlejad ja ei olegi oluline perspektiiv selle lähivõtte puhul.Tahaks küsida, et kes küll ometi on selle leivaga nii teinud? ,Ei tahaks ju kuulda Caravaggio vastust, et Jeesus on selliselt leivaga teinud. Kes sellist leiba veel sööb? Ei tihka neid küsimusi küsida ja pikemalt arutleda, sest see oleks ju sündsusetu. Kuna pilt on selline, siis proovin halastamatult liikuda oma arutlustega edasi. Jeesus mõjub rahvamehena. Tundub nagu seletaks ta midagi detailselt. Ilmselt on leib näidismaterjal, mille abil maailma asju selgitada või selgitabki ta leiva tähendust:“ See siin on minu ihu…“ Pole midagi sellestki, et tegelikult piibli järgi Jeesus kadus Jüngrite silmist õige kohe peale leiva murdmist.

Tegelaste ilmed ja tunded ning detailid pildil on varju- ja värvikontrastidega välja maalitud. Kas teenindajal (kokal) ei olnud aega rätti peast võtta, kuigi baroki aegsed kombed ju seda nõudsid? See hakkab tolle aja vaatajale silma ja tekitab tänini palju poleemikat. Ilmselt on peakate, nagu tänapäeval kokamüts, kaitseks, et juuksekarvad ja higi toidu sisse ei kukuks? Nii võis see Jeesuse ajal ka olla, sest hügieenireeglid olid ju teised baroki ajast. Tundub, et Caravaggio teab 1500 aastat tagasi olnud sündmustest  rohkem, kui tema aja inimene. Mees, rätikuga peas, on pilgu leivale naelutanud, isegi käe tasku unustanud ja on viivuks Jeesuse juttu kuulatama jäänud, korjates sealt tarkuseraase eneselegi.

Toidutooja pilk on samuti kusagil laual ja ta ei ole ilmselt sugugi osavõtmatu, teisalt jälle: Kas ta ikka saab aru, sest ta tundub nii vana ja kortsus, et ta ei saa millestki aru? Kuid ilmselt on sõnum nii selge, et isegi tema saab aru. Toit, mida ta kannab, on kaetud rätikuga. Mis seal räti all on- arva mida tahad, vastavalt oma mõistusele ja fantaasilale, kuid oleks nagu kondid turritamas rätiku alt?

Jünger hoiab vast liigkramplikult lauast ja ta nägu on päikesepõlenud, liimendav, tema ees on kann. Kas kannus on veinimärjuke ja jüngri palehigi on veinist? Teine jünger, kuigi seljaga meie poole, temast on tunne, et ta jõllitab Jeesusele näkku. Kas Jeesuse  äratundmine ei saaks kuidagi peenetundelisem olla?

Jeesus on reaalne tegelane-rahvamees. Loomulikult on see poleemikat esile kutsuv, sest kujutage nüüd ette, kui tolle aja vaatajagi saab sellest võib-olla nii aru – ta ilmselt itsitaks. Kuid see peab ju olema Püha pilt! Ja veendunud katoliiklasena on Caravaaggio maalinudki kõige suursugusema ja pühama pildi, kuid nii nagu eluski – millegipärast kukub kõik teisiti välja.

Caravaggio tahaks nagu meile öelda midagi konkreetset, kui me vaid suudaksime tabada, mis see täpselt on. Varjust on heledasse valgusesse ilmunud tegelaskujud ja ei ole teada, mis tagataustal. Kogu meeleolu on aktiivne ja isegi tuline. Tagataust puudub, tumedus neelab enesesse ka pool Jeesuse nägu ja jüngrite juuksed sulanduvad sellesse. Tekib kange tahtmine näha, mis seal taustas siis on, kuid Caravaggio ei tee meile kõike selgeks ja lihtsaks. Kõik mis on valguses on selge – on näha iga korts ja veresoon. Toidutädi sternokleidomasteoidus on nagu anatoomia õpikus. Ilusti on näha ka materjalid ja  riidevoldistik. Ilmekad  näoilmed ja poosid  peaksid olema küll arusaadavad ja loetavad, kuid ilmselt napib meil selleks mõistmist, sest kogu Caravaggio loome on võib-olla liig ehmatavalt robustne ja samas  üliarenenud, et teda mõista. Teos on sümboliterohke ja tundub, et ta ise vaid teab nende tegelikku tähendust. Caravaggio teos on ju sügavalt religioosnegi, kuid keevavereline, nagu seda kunstnik on, lisab ta mõned salapärased riukalikud detailid. Halastamatu tegelikkus on lummavasse valguse ja varjude mängu mähkunud. Pilt on publikut irriteeriv ja intrigeeriv, mis on tema töödes paratamatus, mille üle ta võib-olla isegi pahane ja ka publiku pahameelt esilekutsuv, kuid ta ei või teisiti. Tundub nagu tahaks ta publikut lollitada. On arusaadav, et see kõik meeldib tänapäeva inimesele, kes otsib  uudsust ja midagi, mis veel nägemata-šokeerivgi.

1.Jeesus	2.Jünger	3.Teenija

Caravaggio teose detailid: 1.Leib ja Jeesus. 2. Jünger. 3.Teenija. 4.Ettekandja.

4 Kõnelevad detailid

5Jüngri imestus

6Jüngri ilme

Rembrandti teose detailid. 4.Leib ja jüngri käsi. 5.Imestav jünger. 6.Jüngri kõnekas ilme.

Väline sarnasus: Keskel Jeesus, kõrval toidutooja. Jeesuse jünger haarab lauast, laualina on hele ja sellel on näha vaid leib (karikat ei ole), vasakpoolne mees on seljaga. Oleks justkui teatri stseen. Salapärane valguse käsitlus. Koloriidilt  mahedad pruunid toonid. Tööd on maalilised ja virtuoossed.

Ülimeisterlik ja uuenduslik on valguse käsitlus. Mõlemad kasutavad summutatud valgust, mis on küll erineva lähenemisega, kuid loob pildile salapära. Näha on täpselt niipalju, kui vaja. Pehmed üleminekud valgusest varjuks, mille abil modelleeritakse kujutis. Tolle aja interjöör on ilma elektrita ju pime. Šedöövritel olev valgus tundub hinnaline, kui seda valgust veel piltidel maha keerata, siis ei saaks enam aru millega on tegemist. Pildid nõuavad pikemat süüvimist, et neid natukenegi mõista. Meie ees on avastuste maailm, mida raske lõpuni mõista.

Varasemad tööd

Mõlemal varasem töö sellel teemal.  Hilisemad  on  kompaktsemad ja sõnum selgem. Nii selge, kui see nende meistrite puhul võimalik.

Carravago „Õhtusöök Emmauses“1601.a.

Jeesus ilma habemeta. Äratundmismoment meile:“Ah-aa! Surnuist üles tõusnuna nooreks muudetud!?“. Laual olev natüürmort on omaette vaatamisväärsus. Tuttav vanake Carravacco loomingust on siin Jeesuse jünger. Tundub, et ta tõuseb kohe üles ja hakkab suurest rõõmust itaalia rahvatantsu vihtuma. Oleks nagu mitu tööd ühte teosesse mahutatud.

Rembrandt „Õhtusöök Emmauses“1629.a.

Jeesus hakkab siin lahkuma igaveseks jüngrite juurest. Jüngri silmad on ehmatusest välja kukkumas, ta on üliemotsionaalne. Kompositsioon ja valgusekäsitlus väga eriline. Tegelaste otsimine võtab aega, sest nad on pimedusse mähkunud.

Proloog:

Mõtisklen päevi nende piltide üle ja ilmselt pingutan üle: Unes ilmub mulle Caravaggio ja minu küsimine on, et kuidas need asjad siiski on. Une Caravaggio ütleb, et need asjad ei ole nii, et ta maalis lihtsalt pildi, kõik mis räägitakse on inimeste mõtlemine. Nii, et tegelikult olen hoopis mina rikutud mõtlemisega. Öeldu võib olla isegi tõsi, sest midagi taolist väidab ka teine geenius – Picasso;“ Mina lihtsalt maalisin…“ Caravaggioga sarnane lugu – ka tema lihtsalt maalib ja teda ei huvita kas ta üldse peaks meeldima kellelegi või sellega raha teenima. Loome on seatud elus kõige tähtsamaks.

Kasutatud kirjandus:

Raamat „Caravaggio“

Raamat „Rembrandt“

„Novoe era“.Aleksander Jakimovits

„Madalmaade maalikunst XV-XVl lsajandini/Aino Kartna, Mai Lumiste, Evi Pihlak/ Kirjastus“Kunst“1978.a.

www.Vikipeedia „Õhtusöök Emmauses“

hulk interneti materjale