Eelsõna
Kui keegi meie juurest lahkub on meil kahju ja valus. Ikka ja jälle töötab see nii. On kahju, et me selle inimesega rohkem koos ei olnud. On kahju, et me seda inimest ei mõistnud ja ei aidanud kui tal oli abi vaja. On kahju, et olime hoolimatud, kui ta oli juba haige ja vajas abi. On kahju, et me tülitsesime temaga ja tegime oma suhtumise ja ütlemistega haiget. Sooviksime minna tagasi minevikku ja võtta kõik sõnad tagasi, mis sai talle öeldud ja kõik halb, mis sai talle tehtud heastada. On kahju, et me temast küllalt ei hoolinud. Siis vaatame eneste sisse ja püüame ennast õigustada, kuid suur süütunne jääb ikka, kuigi proovime seda tunnet matta kusagile sügavustesse ja mõelda, et nüüd on Temal sellest küll ükskõik.
Noarootsi 1989
Rühime üksteise kõrval. Tulime mõlemad bussiga Tallinnast. Sa hakkad silma oma erakordselt ilusa välimusega juba bussis. Kui sa seal lonkad minu kõrval, siis tean kes sa oled, legend käib Sinu eel – Kristjan, mesinik Noarootsis. Me ei rühigi tegelikult õlg-õla kõrval, sest sa oled minust peajagu pikem.
“Kas lähete Noarootsi Tervisekooli?”
“jah!” on minu napp vastus.
24 aastaselt on Sul insult ja üks pool vajab pisut järgi aitamist. Insuldihaige kes on käima õppinud, teab kui raske on taas õppida käima. Liiga noor insuldi jaoks. Sul on liiga hea süda. See teeb ruttu haigeks ja põletab su läbi. Me veedame koos suve Noarootsis. Sa meenutad seda haigena 13 aastat hiljem:”Need olid ilusad ajad”. Minu elu on jätkunud veel 19 aastat peale sinu surma. Need olid ilusad ajad tänu Sulle.
“Noarootsi Tervisekool”. See on suvelaagri stiilis inimeste laagerdamine ja nädal siin olemist maksab mingi summa. Õpetatakse tervislikke eluviise. Ka tervislike toitude tegemist. Selle kooli aju on Anatol Sügis. Sina oled seal koolis mesinik ja mina õpetajanna.
Meenutan koos paastumisi Noarootsis ja pärastisi söömisi ning kerglasi ilkumine kõige selle kooli üle. Sa paitad oma pilguga mind ja pisut on selles vist ka sädet ja iha. Nii lollilt õnnelikud olime me. Ei olegi väga sage, kus sul on lihtsalt hea olla teise seltskonnas. Sa oled tõeline naljahammas. Suurem osa mälupilte on kustunud, oleks ju palju meenutada, on jäänud see rõõmus helk südamesse sellest ajast.
Elu ei peaks kartma. Meie ilmselt kartsime. Sellepärast oled sa mulle lihtsalt hea sõber ja Sinust ei saa minu meest ega isegi mitte armukest. Nii ei oska ma öelda kas see oli armastus? Küllap ikka. Kui sul on teisega lihtsalt hea olla, siis ongi selles ka armastus. Aeg on antud elada. Elu on tõsine asi. Kui ma oleks kõike tõsiselt võtnud, kas siis oleks kõik nii nagu peab? Ma ei tea. Oli aru saada,et sul oli kehva tervis. Ilmselt see hirmutas mind. Lisaks- me ju lihtsalt olime.
Kord on mu hingel raske ja ma otsin sind üles, see on paar aastat peale Noarootsi ja mul on juba tütar ja mees. Kuulen su elust, mis ei ole ka läinud kõige paremini. Sa oled liiga hea ja ei ütle kunagi, mitte kunagi kellelegi midagi halvasti, kahjuks tähendab see ka seda, et sa ei oska ennast kaitsta. Mingi aeg tuleb sinu juurde keegi naine koos pojaga. Sa ilmselt väga seda naist ei taha. Jääb mulje, et tal on vaja korterit kus oma pojaga elada. Sa hakkad jooma, nii ei ole ööl ega päeval vahet. 6 aasat hiljem tuleb see haigus ja su elu muutub. Surm on nüüd sulle otsaette kirjutatud. Joomise jätad päeva pealt.
2002 kevad.
Tulen su tuppa ja sind ei ole seal, on sinu ema. Ta annab mingi sinu pildi ja mina püüan ruttu toast välja saada, mul on ohjeldamatu nutt kohe tulemas ja ei ole siin ruumis enam midagi teha, sest sind ei ole siin. Mina elan oma elu aga sina oled surnud. Tunnen end üksi. Mul on muidugi mu pere aga nagu oleks suur tükk minu küljest võetud. Nutan koju tulles ja ma ei lähe bussiga. Nutan kuni süda on paha ja mul hakkab tõeliselt halb.
Tööl räägin oma kurbusest vanemale töökaaslasele. Mu töökaaslane ütleb:”Pole tähtis mida sina tunned. Tähtis on, et temal on nüüd kergem”. See lohutab mind. Tõesti ainuke kes siin lohutust vajas on ju lahkunu.
Lahkunu matustel on kombeks ameeriklastel meenutada lahkunut. Ma istun peielauas ja mul on tunne, et teised ei mõista või käib neil kõik teises rütmis. Ainult mina ja sinu isa- me istume vaikides nagu oleksime Kristjniga teises ilmas. Ema vajab lohutajaid. Mul on tunne, et see siinne ongi justnagu etendus tema lohutuseks. Mul on valus, kui hingevalu on olemas. kuid see on vaid kujuteldav valu, sest tõeline kangelane oled sina –lahkunu. Nii tundub ka ema ahastus mulle vaid kujuteldava valuna.
Ta ema vaatab mulle otsa:” Ta oli mu ainuke poeg.” Ma ei tohi teda hukka mõista.
Ema uus mees meenutab seal, et Kristjan lõhkus puid ja sai sellega hästi hakkama, sõnakoosluses on veel “Sai küll”. Mul jookseb tunne, et see oli midagi millega Kristjan enesele jälle liiga tegi, sest jutt käib peale insuldi ajast. Miks see mees siin ise neid puid ei lõhkunud? Need on vaid tunded ja aistingud, mida ma sõnadesse panen, sest tegelikult ei tea ma mitte. Ma ei ole ta ema uuest mehest vaimustuses kuid ka see on aistinguna.
Sinu huumorimeel. Seda hakkab meenutama keegi kontvõõras peielauas:”Kristjan oli naljamees” ja ta räägib sinna kohatu anektoodi ning naerab. See on Onu Heinode populatsioon, mis on veel siis olemas. On ju aasta 2002.
Ma käin Su haual pea iga nädal peale sinu matmist. Palun vaikses palves, et ma suudaks sind unustada ja osaliselt see sünnibki. Kirjutan sulle kirju oma päevikus. Räägin millega tegelen tööl ja ütlen, et meil on siin kõik ikka vanaviisi. Käin haual vabandamas ja meenutamas nagu seda teevad paljud. Igatsus sinuga olla ja et Sa oleks selles maailmas…. Mul on lapsed ja ma ei peaks sulle üldse mõtlema, see kõik on kujutlus aga lapsed on reaalsus. Seda ma päriselt ei mõista tol eluperioodil. Hinnata seda, mis mul on ja lasta minna sellel mis oli. Seda öelda on kerge, kuid tunne su sees töötab nii nagu sa oled loodud. Palju on räägitud õigest mõtlemisest, kuid ma ei tea enam kas mõtlemist saab kontrollida ja õppida, mõnikord vajavad sündmused lihtsalt aega. Selline on ka lähedase hinge lahkumine siit ilmast- see tahab aega, et oleks kergem. Sa sured 36 aastasena.
Mul on tunne, et see Sinuga oli meil nagu “Gruusia muinasjutt”. Seal otsib mees õnne ja ta ei kaeva üles kulda puu alt, ei võta naiseks neidu, keda ta kohtab, sest ütleb, et tal on kiire, kuna Jumal lubanud saata talle õnne. Ma oleksin võinud sinuga suhelda terve Sinu elu aga ma tuhisesin ringi ja otsisin õnne. Õnn oleks olnud sinuga olla kõik need aastad. Mis mõiste on “olla” siin kontekstis ega ma täpselt ei teagi, sest kõik oli ju teisiti.
MATUS
Kui tõsielu filmi vaatan
nii elavalt on sündind muundumus
Hing lendab, varsti maine jäänuk mullas,
on jäänd vaid mälestus
kus igas hetkes kirge välja pritsid,
pilk sädelemas tähekilluna.
Ja surnule ma andsin suud
on kirstus enamat kui luud.
Uduks lahustunud kogu ärasaatmismelu
on liilialõnalises kirstus enam elu,
hulk põrmu kõrval kaime
seal hõljub justkui ebamaine.
Viimane kord Kristjani juures.
Viimane päev sinu juures. Päev kus oled veel elus aga mitte päris enam. Sa oled leppinud, et lahkud. Mina tahan, et sa lahkuks, sest ma ei suuda enam seda näha. Sul on ALS. Hull haigus, millega hiljutine naine meedias tegi eutanaasia (2019).
Ema on jätnud kirja, et tema enam ei jaksa, et kas minul oleks koht kuhu Kristjan panna. Ma istun köögis ja ma ei saa sealt tulema, ma tönnin nutta. See on kõik nii hale. Pool aega meie napist paarist tunnist istungi seal.
Ma ei saa aru, mida ta ei jaksa. Kas see on kujuteldav valu nagu see minu oma siin köögis? Ema käib tal vahel koos oma uue mehega külas ja nad ei jää sinna kauaks. Ema teeb süüa ka vahel. Siis hakkab kõrvaltoas ta uus mees köhima ja annab mõista, et võiks juba ära minna, sest temal on astma.
Ka mina käitun sinuga alatult ja julmalt. Võib-olla süüdistan end liialt. Selleks tõukab mind ema kiri, kuid teda ma ei süüdista. Tema ei jaksa enam. Ema ei hoolda teda, käib vahel külas. Ema on 62 aastane. Miks ta seal korteris ei ela? Kristjan on seal üksi ja on selge, et teda ei ole enam kauaks. Väike 42 kilone naabrinaine hooldab. Isa viib kord nädalas vanni. Nüüd mõtlen, et see 62 polegi mingi vanus. Ma ei tea tagamaid, miks ema nii käitub. Ma tean vaid kuidas mina sinu suhtes käitusin. Keegi ei peaks surijaga nii käituma. Kogu jutt on mul viimasel korral sellest, et kõik see meie sõprus on vaid kujutlus ja me ei ole teineteisele mittekeegid. Ma ei hakka kordama siin, mida ma talle ütlen. See on mõttetu julmus. Sellest ei hakka kellelgi parem. Mu mõte on tol ajal, et minu halvasti ütlemise peale sa lased minust lahti ja lähed, et saada vaevast lahti. Kas olen enese vastu üdini aus ma ei tea? Kas ma tahtsin ise et minul oleks kergem ja see kõik lõppeks kord? Ma tõukan su endast ära, viimasel külaskäigul. Oma sõnadega võib inimene tappa. Ilmselt on see sulle kõige valusam ja julmem ja sa ootadki, et ma läheks. Ma lähen ja ma tajun, et ma ei näe sind enam. Sa teed oma otsuse seal ja siis kui ma lahkun. Sa vaatad mulle järgi pikalt ja pettunult. Tahaksin tagasi pöörata ja öelda, et see pole tõsi, mis ma ütlesin aga ma näen sinu minus pettunud nägu ja ma lähen teades, et ma ei näe enam sind. Miks ma ometi sellist lollust ütlesin- et me pole kunagi teineteisele midagi tähendanud. Raskelt tuleb mullegi see Sinu surm. Mul on valus ja raske. Aga see ei ole enam tähtis- tähtis on, et Sinul on nüüd kergem. Su nukrad silmad- sul ei olnud siinilmas enam midagi teha. Küllap Jumal hoolitseb su eest. Sa olid nüüd üksi jäetud siia ilma.
Viimane kord kui sa oled koos emaga püüad sa temaga kenasti hüvasti jätta. “Ema sa oled nii hea!”
“Eks see on emade kohus”, vastab ema.
Mu tunnetus peab paika. Ema kirjelduse järgi olid sa ennast patja keeranud ja lämbunud. Politsei tahab asja uurida ja ilmselt on emal pisuke kahtlus, et seda tegin mina. Kristjan ei jaksanud ennast padjast välja keerata aga sinna keerata õnnestus. Seda me katsetasime ükskord kuu varem.
Ei Kristjan Sul ei olnud siin enam midagi teha. Ainuke kellest sa kinni hoiad – see olen veel mina ja nüüd sa näed, et ka see minu headus oli vaid kujutlus.
Leidsin Su taas
Otsin su üles, sest mingi hääl kordab mulle “Ma armastan sind”. Teadja-ravitseja naine ütleb mulle, et kas see võib olla mõni vana minu elus olnud inimene. Ikka ei meenu mulle. Oma pargipingil puhates ja istudes tuleb mulle sõnum”Otsi Kristjan üles”. See tundub müstiline. Jumal on otsinud mind, et keegi oskaks sind aidata raskel ajal. Kiri mille jätan sinu vana korteri postkasti, selle leiab juhuslikult sinu poolvend, korteris on juba uued inimesed. Mul ei ole sinust mingeid andmeid, sest möödunud on 10 aastat meie viimasest põgusast suhtlusest ja ei ole interneti ajastu. Sa vastad mulle kirjas, et oled väga haige ja loodad, et mind väga ära ei hirmutanud. Sul on selle tuntud teadlase haigus. Kiri on mul kaua alles ja sellel on tint pisaratest laiali läinud.
Torman su tuppa …. On sõnatu kohtumine. Sa oled kange ja liikumatu, suur pöial veel töötab arvuti peal, suured silmad on elavad ja kurvad.
“Ma viin su pessu,”pakun.
“Ma ei hakka oma eluga riskima”
“Ega sul vist midagi kaotada ka ei oleks”
Tõepoolest ei oleks teada millega su vanni viimine lõppeks. Sellised väga musta huumori naljad millega mulle meenub Noarootsi kool ja sarnased kohatud naljad. Sa igavene naljanina.
Olen sind paar kuud enne surma taas tundma õppinud. Sa saad aru, et tegelikult ei saa ma nii sinu juures käija. Mul on väikesed lapsed ja ma peaksin olema laupäevad nendega. Sa ootad mind nii väga. Ükskord ma ei tule. Kuigi oleme kokku leppinud. Hooldaja tädi näeb Sinu pettumust ja kurbust. Ma tähendasin Sulle midagi. Aga mina olin hoolimatu, ma ei tulnud too päev. Mul ei ole sellele mingeid vabandusi. Ma lihtsalt ei tulnud. Ärge tehke oma haigetele lähedastele liiga, hoolige neist. Seda tahan siin öelda. Mul on enese pärast häbi- häbi kui hoolimatu ja mõtlematu olin. Nüüd tean, et see oli minu lollus, ükskõiksus. Ennast selle eest nuhelda, sellest ei hakkaks ju kellelgi parem.
Kui raske sul oli. Haige olla on raske ja oma surma oodata on raske, sellest teavad vaid need kellega see juhtub ja teised ei mõista aga seda ei saa neile pahaks panna. Miks peab inimene surema üksi.
Sinu hooldaja naabrinaine räägib Rock kontserdist millele sinu naine su haigena viib. Muidugi kukud sa seal. Kujutleda vaid sind seal ratastoolis Rock kontserdil. Aga invaliidiga saab odavamalt pileti. Loodan, et su naine oli rahul. Miks sa ei öelnud ei ometi? Eh sind küll. Veel haigemana läeb korter linnas müüki ja sind organiseeritakse lapsepõlve kodusse, kus sa saad üksi olla. Seal on seltsiliseks arvuti ja telefon.Huvitav, et raha sul ei ole. Kas linna korter ei olnudki sinu oma? Selle raha eest oleks saanud j sa nii mõndagi enne surma endale lubada. Meenub- korter oli sinu oma, sa andsid selle sugulasele. Kord kuulen ka su naise häält, helistab su naine ja küsib, et mida sa teed. Telefon on mikrofoni peal,sest sa ei saa seda võtt,a oled liikumatu. Palud mul telefoni kinni vajutada.
Su lähim sõber tegi enesetapu ja sa ütled vaid”Mikspärast siis?”. Ütlen, et küll tuleb uusi ja paremaid sõpru.
“Kes oled sina, et sa mulle selliseid asju ütled. Ma olen liiga väsinud, et Sinuga vaielda.”Sa ütled seda emotsiooniga, kuid on näha,et isegi emotsiooniks ei ole sul enam jõudu, haigus on su endasse imenud.
Ilusti öeldud. Minu mõtlematu lollus – enne ütlemine ja pärast mõtlemine .
Kas ma vaid kujutlesin, et ma armastasin sind. Need on suured sõnad. Liiga suured. Polegi ju tähtis seda meie suhet siin sõnadesse panna. Kui palju ma olin üldse võimeline tundma? Kas peaksin end õigustama? Kas süüdistan end liialt? Aeg on üürike. Ma oleksin võinud lihtsalt vaikida ja selles oleks olnud rohkem armastust. Minu jaoks olid sa, Kristjan, headuse kehastus. Ilmselt oli see surija tarkus olla hea, kuigi sind enam ei mõisteta ja sulle tehakse haiget, kuid sa mõistad ka, et nad ei tee seda halva pärast vaid nad on lihtsalt rumalad ja hoolimatud ja nad tahaksid olla paremad, kui nad vaid mõistaks aga nad ei mõista mitte.
“Anna andeks!” Tegin sulle vaid haiget.
“Proovi sa ise nii olla..”, ütled kord, sest mu suhtumine paistab kerglane. Kristjan, ma ei soovi seda oma vaenlasele ka. Sa oled kõhna nagu muumia, kokku kuivanud ja samas liikumatu ja mulle on sind toolilt voodisse tõsta raske. Kangutan su voodi ja proovin mingit massaaži teha. See ei aita, teeb ju tegelikult hullemaks, kuid sul on teadmine,et keegi püüab aidata. Veel toon su juurde paar imearsti ja usun, et see oli hea, mida sulle tegin. Hooldaja hooliv tädi kirjeldab hiljem, et peale nende seanssi oli sul ikkagi parem. Kogu see käimine sinu juures, selle mõte oli ju, et sul oleks kergem ja parem minna. Rohkem meist keegi ei saanud midagi teha. Minu surmalähedased varasemad kogemused annavad selle, et ma mõistan sind seal pisut paremini kui paljud teised. Ilmselt toovad minu käigud sulle pisut algul lohutust. Nii tahan mõelda, sest see lohutaks mind. Osa meie tegemisi ja olemisi sinuga on, sellel kahel kuul mis sinuga suhtlen, seebiooper, sest elu on selline seebiooper ka. Kui vaatad “Rikkad ei nuta”, siis see on see, mis sünnib seal meie vahel. Elu on suurem seebiooper kui film. Mul on hea meel, et see hääl juhatas mind sinu juurde ja andis mulle need kaks kuud sinuga.
Mõista.
On aegade jooksul veel lahkunud siit ilmast mulle lähedasi. Oma elu lõpus olid nad kõigi vastu väga mõistvad ja head ja meie nende vastu väga mitte, sest surijat ongi raske mõista, kuid see ei ole meile õigustus. Tihti surevad väga head olendid ja inimesed liiga vara, sest nad on selle ilma jaoks liiga head.
Piibel ütleb:”Ava oma süda ja hing, heida endalt kalkus ja külmus”.
Miks ei võiks me olla mõistvad kogu elu, kuid mõistmine tuleb siis kui sa saad aru, et elu on üürike. Kui sa saad aru, et aega tuleb kasutada, kui sa saad aru, et meil on siin ilmas ülesanne muutuda paremaks, aidata teisi ja selleks on meil antud väga vähe aega.
Jeesus ütleb ristil:”Isa anna neile andeks,sest nad ei saa aru mida nad teevad”.
Armastus tuleb meisse vaid siis kui me oleme kannatanud. Kannatus ja läbielamised annavad meile mõista armastuse suurust. See ei aita meil ära hoida sõdu ja hävinguid, sest on ikka neid kes ei tea kannatusest midagi ega saagi siin ilmas teadma. Me suhtleme oma lähedastega nagu oleks meil ilmatu hulk aega kõike parandada mida me oleme öelnud või teinud, tihti ei olegi meil aega suhelda. Me ei mõtle kõike mida me teeme või ütleme, sest me teeme nii nagu tundub õige või tundub meile mugav ja hea. Inimene ei taha, et teda noomitakse ja nuheldakse. Ega ma nuhtle, kuid meelemõistust, seda soovin, et oleks rohkem mul ja sul, et mitte tühja tuult püüda ja õnnetu olla. Elu on antud meile erinevate pikkustega, kuid kunagi ei ole aega küllalt, et teha kõike, mida olen tahtnud teha. Elu loojang annab sulle lõpuks mõistmise, et palju asju oled sa siin ilmas niisama tuult tallanud, kuid tagasi sa seda võtta ei saa. Õnne on kerge olemine, õnn on mitte muretsemine. Õnn on mitte vihastamine. Õnne on osata olla õnnelik. Õnn mõista ja mitte tühja joosta.
Mul on palve neile kes Kristjani tundsid, et nad käiksid ta haual, sest mina ise seal enam käia ei saa. Paar lillepotti sinna ja vanad küünlad oleks vaja ära korjata. Seal enam ammu keegi ei käi. Kristjan oli üks parimaid inimesi keda ma teadsin, liiga hea selle ilma jaoks.