Pargipingil
Mu läbi siidi kahiseva pluusi
üht südant kuulen
-ja Sinu süda tuksub ka.
Tunda, hoomata ja
vaikselt soovida,
et Sina tunneks ka:
Haavaleht nii varisemas tuules
väreledes maha langeb
ehk külmast väriseb mu ihu kaasa selles…
Kas kujutlus vaid haavalehtedest.
Ju ühtemoodi värelemas me,
sel sügisesel pargipingil.
Mälupildi kaasas kannan
ja vaikselt soovin, et Sa mõistaks,
sest sõnadessse seda ju ei lao.
On nii nagu on, nii meile tundub
ja ometi me värelusist väreleb maailm.
On jääv vaid tundmus meie südames.
Samurai
Kendo mees
seisad päikese väes
pilk paitamas nägu, huuli ja mõõka su käes
Istume viivu
tassis auramas tee
on suvi oktoobrikuul
Hämarik suudleb koitu
pole puutunud toitu
Riis jahtund me ees
Lahkud vaikselt mõõk hõlma all
ja sa ei märka kui
see riivab mu ihu
Haav kinni ei kasva
ei veel, ei veel
Vaatan kahvatuil palgeil su lahkumist.
Geisha
Juba küntud maal
lumi valgem kui kimono.
Paju pitsi on pununud põlluserva
Tee viib üle põllu.
Sammu-sammu järel pilti kaasas kannan endaga:
Külmal klaasiseil sõrmil haarad mu ihu,
Jooksen nagu ei kunagi veel…
Öö vajutas laternad kustu.
Nende igatsus saada mind.
Minu igatsus sinust nendega olles…
Kõrkjaisse tuul puhub hinge.
Kandsin pildi eneses,
kui mu arm neile leigeks jäi
hoiad mind ja nii on kergem mu arm.
Ratsanik ja sitara mängija
Kas andestus võiks olla tuulesosin,
kui andestan, et Sa mind ei kosind?
Kas andestus võiks olla pillihelin,
kui andestad, et pole sinu muusa?
Tuul kannab väljadele tolmu välja.
Ses kuldses pilves kapjadest
on Sinu andestus.
Vihm paitab pilli sametisi keeli,
et sõnum Sinuni vaid jõuaks
mu arm –
vaid palun mõista
– ei saanud teisiti, ei võinud.
Sa valjad lubad valla
ja hobu üksi kappab teel
Vana koolipink
Üks vana koolipink vaid teab,
mis noore mehe südames;
ta hinges tüdruk roosapõsine,
kes olemuselt asjalik ja tõsine.
Saab tunda mehepoja lembust.
Läeb koju kirjutab vaid värsiread:
Su tundmused ma arvasin
vaid takupäise poisi nali,
iial ma ju poleks nõnda teind…
On läbi uste, läbi südame ja ihu,
üks pilk
kui teisel andmas suud.
ja kiirelt suudlus raugeb huulilt,
on noore mehe pilk tal läbind südame.
On kõigevägevamgi raputamas pead:
Oh palun lõpeta see suudlus
tundetu, kui suudleks lubjat seina.
Tal soov on joosta noore mehe juurde,
ja nuttes põlvili siin seda kahetseda:
Su tundmusi ei naeruks soovind panna.
Ma polnud arugi ju saanud-
on poisikesest sirgund mees.
Kuis mõni küll nii noorelt rohkem mees,
kui see, kes ennast nõnda suudeldes on teostand.
On kirjaread ta sinna koolipinki sundind
ehk mõistab vana koolipink,
mis tüdruk tema lakist läikivasse palge tätoveerind.
Ja vana koolipink vaid teab.:
Siin süda tähed nool.
see L see olen mina,
kes armastab sind igavest.
Liblikapüüdja
Mu mehejõuga embusesse haarad,
mis samasuur, kui on su ahastus,
Kontrollimatult kirge välja purskad,
nii üheks hetkeks vaid.
Ma rapsin nagu elu päästes,
meeletuna kogu oma väes.
Ja uskudes, et see on lõpp
Sa avad pihud – nii lihtsalt nagu liblikaga,
et tiibu mitte muljuda, ses oma kirejõus.
Kui sõge jooksen nii kuis jalad kandvad.
Ons kirg see – või armastus.
Kust võttis selle taevaliku jõu,
et nõnda-nii mind hoida.
Jään sillal seljataha kaema,
et kas ehk jõuab järele.
Mul soov on kuklal poisi hingeõhku tunda,
mus tärkab soov ta juurde minna ja talle seda öelda.
Tänapäevani ei tea ma miks, miks jooksin?
Vaid jäänud mälestus, kui elu kauneim hetk.
Kui sinu raudseis väes mu ihu jõuetu.
Liblikarüüdja ll
Ju oma kaunist ihu oled kaua peitnud,
et haiget mitte saada.
Ei saa ju vägisi ei jõuga, sest röövik pole valmis veel.
Las naerda rumalad:
Näe röövik teeb seal oma käike.
Kuid saabub hetk-rüü rebit toore jõuga
Ja hetkega on tiivad selga kasvand
-nii ehmunult seal seisab sinu ees.
Rüü hõbetolmust kübetki ei väära,
vaid hetke igavikulise soovid hoida veel
Siis avad pihud, et mitte vigastada ihu,
saand litreist sädeleva peo.
Ju valgus peagi tiibadelt on kustund.
Ta igavikku teel.
Seal talvevaikuses ta vaikselt nukkub,
jääb meenutama poisi kirge veel.
Triibuline hommikmantel
Sünge äiksepilve ne kohal,
vaatab sünkjal-mustal pilgul.
Pahandades poissi tüdrukut ja tolmu sõitleb.
Päkavälgatusel riideis jõkke lahmab,
metsikuina vastuvoolu rahmab.
läbi naiseihu paistab vikerkaaar
Triibulise hommikmantli poisilt laenab,
õekapis on neid veel küll.
Pulstund juuksed sõrmil harjab, paljas ürp vaid üll.
Oma soovid endal hoiab,
päevameenutusi maalib poiss:
Triibulises hommikmantlis tüdrukut seal suudleb ta.
Nõnda vaikselt kumbki omasoodu.
Taganurgas tiksub kell.
Äiksetormist vapustuna ärkab ellu veel.
Hülge elu
– seepärast meenutan:
Kui jahimees on nurka surund hülge,
ta silme eest siis jookseb elu film.
Ja meenub päiksepaiste, vesi vahune,
ja rohukõrred kleepund paadi külge.
Päike tüünelt mere taha kaob
ja värve üle terve ilma laotab.
Vesi loksumas veel aerulöögist.
Mis õnn on siiski olnud
Lumi sädelev ja puhas helgib jõuluvana krael.
Tihedate täppidena valkjalt kumab
Moskvast toodud lapsepõlve lelul.
Keegi ei mäleta ei teagi teda.
“See ju näärivana -tsurka
.kae, mis vanal pööningul.”
Ühes lasteleludega üle eland sula
-pika vabariigi aja-elab sinugi.
Aegu häid ja halbu
sõltub sinu meelest,
ikka vihkamist ja haigust sünnitatud keelest.
Aga vana jõulu-näärivana ühtemoodi lapsi ootab.
Vatist kuue puhtaks harjab, habemes ja muhedaina,
Lapsed talveaja salme loevad, jätnud kaminale kinda
ja nad kindlasti ei kiru valitsust ja ilma.
Loomepisik
Üks loomepisik unest virgununa
käib segaseina ringi veel
Mu sõbra rahulolus midagi on mäda
-ei pisik teda nakatanud pole veel.
Kas arvama ma peaksin:
“Küll on hea, et haigust seda ta ei põe.”
Kus võtab selle sära-jõu
geeniusmees, kes muusalt tiivad saanud
ja lendab taevavõlvil pilvedest ta kõrgem.
Näe istub ühes ingliga.
Sõber sipelgana omi käike teeb
ja kõhib puhtaks kurgu viirusest.
“Ma täna olen terve mees”
“Kas nakatama peaksime me teda
haigusesse hullusse?”
Kuid väike pisik- viirus selline,
see ihub ligi.
Ta hindab sõbra terast silmavaadet.
Läeb trell ja pahtel nurka
ja loomepalvemaja poole surkab.
Põhimõtted
Hulk noori andekaid ja häid
värvati- nii meile öeldi
-teenima me kodumaad.
Kes kõneleda mõistis mitmes keeles,
kes ülitubli miskis muus.
See oli käsk ja valik:
Kas raha võim ja õnn või trellimaja.
Ei olnud valikut vast palju
Nii hüüan” jah”, on hüüe liiga valju.
“Ei luurele me sinuga nüüd küll ei läe.”
Nii teatab major, sest õige vastus on ju”Ei!!”
Seepärast palun: “Jää kindlaks
aususele-kõigele, mis püha Sulle on siin ilmas.
Mind ja mõnda teist-meid inimkatseteks on vaja – katsed mida pole olemas.
Ma kaua kordan siis kui olen vaba -ma midagi ei tea,
ei mäleta, ei tunne neid, sest seda polnud olemas.
Mis õuduseid on inimmonstrum loonud….kuid mina- ma ei tea ei mäleta…
Indiaanlane
Soojus ja udu, hõbevarjud ja kuu. Mohikaanlane sõuab kanuul
Tuleb valge aurik ja peatab korraks, et anda mu sõrmus tagasi.
Ma ei saa olla laevas kus on koos sfinks, ingel, narr ja mu uneta ööde igatsus.
Mees langetab pea, suu ümber võru ja hingab sisse jõe värske hoovuse lõhna.
Kanuu sõuab ja indiaanlane hõigub mu oma paati.
Udu ja rahu, kaskede kohin ja hoovuse rahu, jõepits hargneb aerude solinas.
“Oleme päral!”
“Kas sa mu lapsi hoiad?”
“Hoian , hoian” kajab jõelt indiaanlase hääl.